Näärilaks 2025 - seiklussportlik õhtu

Näärilaks!

Teist korda Näärilaksul. Eelmine aasta Joonas tutvustas Kehrat ja selle ümbrust, tulemus oli edukas. Tänavu läksin üksi ülesannet lahendama, millel on omad head ja vead, kuid lõpuks antud konkurentidega võrreldes oli tegemist plussiga, kuid seda juba lõpuosas.

Start Keila uhke lauluväljaku juurest. Kaardid sai mõned minutid enne starti juba avada. Mitmed konkurendid tulid ise külje alla koostöö mõtteid vahetama. Eelinfo kohaselt oli rongi kasutamisest väga palju kasu, selleks olid rongiplaanidki kaardile trükitud. Kaart oli infost kirju, kuid üsna kiiresti sai selgeks, et rada tuleb hakata siiski läbima kontrollpunktide järjekorra numbrite alusel ehk keskväljakult KP1 ja siis rongile, et siis juba Kloogalt seiklust jätkata. Korra käis peast mõte läbi, et enne rongile suundumist KP42 ja KP43 ka ära võtta, kuid kuna distantsi oli võimatu hinnata, siis see avantüür jäi teostamata. Tagantjärgi mõõdetuna oleks jõudnud KP43 ära käia ja ilusti esimesele rongile hüpata.

Terve Näärilaksu kaart.

Kaardid käes, mõne hetke pärast start.

Proloogiks suure rahvamassiga keskväljakule ja siis rongile. Aega jäi üle ja nii sai kõleda tuule käes natuke plaane tehtud enne rongi. Soojas rongis Kloogani oli juba rohkem mahti kaarti juurelda. Suures pildis jõudis kohale, mis ees hakkab ootama. 

Pesa 1 - Klooga garnisoni laod

Skeemile oli märgitud kõik alal olevad ehitised, viiele neist kirjelduses ringid ümber tehtud. Võis ju loogiliselt arvata, et need ongi KP-de asukohad, kuid ega enne selgust majas polnud, kui alles oma silmaga neid kohapeal näeb. Kaheksandas hoones mina esimese hooga tähist ei näinudki, mis tekitas kohe segadust, Sergei ka midagi hämas, et seal polnud. Aga pärast viiendas hoones käimist, läksin piilusin korra veel teisest aknast ja sai kaheksandas hoones olev tähis ka nähtud. 

Muidu ees oli tekkinud üks suur parvaju, kuhu kuulusid Sergei, Roland, Raido ja vennad Lauri, Timmo. Pärast esimese hoones tähise mitte nägemist jäin natuke jälitaja positsiooni, kuid sellest polnud midagi. Kerges lumes lükati ees minule rada ja sellise 30-40 sekundi kauguselt oli hea olukorda kontrollida. Vahepeal tagasi vaadates oli kena jaaniussikeste meri tulemas.

Pesa 1 teekond

Pesa 2 - Niitvälja

Orienteerumiskaart aastast 1980, välitööd 1979 ja hunnik punkte, kus igas punktipaaris oli kirjas üks loom ja tema näärikink. Hiljem tuli need soravalt joogipunktis ette vuristada. 

Mingi õhuvahe oli parvajuga olemas ja ma ei kippunud seda ka tagasi jooksma. Natuke takistavaks asjaoluks olid jalanõud, mis olid jalas küll mõnusad, kuid küllaltki libedad. Naelu ei tahtnud nii pika ürituse puhul jalga igaks juhuks panna. Mets ja vana kaart hakkas nii palju vastu, et seljad tulid ise vastu. KP 11, 13, 14, 15, 16 võtsin lõhna järgi KP-d esimesena. KP 18, 17 pusisid teised vedada. KP 12 juures oli rohkem sagimist, kuna paljud jätsid raba osa vahele. Teel KP 19 suunas aretasin natuke ise, eriti keskel, kus tundus, et parvaju läheb väheke valesti. Reaalsuses mõistsin ise olukorda valesti ja tegin järgmistele ühe vale loha ette, mida hiljem edukalt ka kasutati. KP 19 juures sain siiski minu ohvriks langenud Raidoga parvaju kätte. Tähis ei tahtnud lamedalt ninalt kuidagi paista. Ise märkasin varem ja läksime Raidoga oma teed. Ülejäänuid sai natuke veel segadusse aetud.

Viimase Niivälja kaardi KP asus maha jäetud maja pööningul. Nüüd jätke meelde, mis loom, mis kingi sai. Jänes sai kingiks visud, kitseke sai vanaka, põder sai pasuna, karu sai nahkpüksid, rebane sai libesti ja hunt sai anaaltapi. 

Pesa 2 teekond

Pesa 3 - Lehola küla

Kaardil üks info, kohapeal teine, kuid lõppkokkuvõttes oli vaja lisaks kahele kaardil olevale KP-le läbida ka 5 KP-d joogipunktis oleva aerofoto järgi. Joogipunkti melu oli ülev: pakuti juua, süüa, nalja, loomad ja kingitused tulid ette vuristada. Peatus venis seal natuke pikale (5 minutit) ja võttis tükk aega enne kui taas soe sisse tuli. 5KP-d sai aerofotolt üles pildistatud ja siis parvajuga telefon käes läbitud.

Pesa 3 teekond

Joogipunktis näärivanale kinke ette lugemas.

Pesa 4 - labürint

Transpordietapid 29-32 kulusid sooja sisse saamiseks ja viimase kahe pesa mitmekordse kontrollimise peale. Labürinti sisenes veel parvaju suhteliselt ühtse massina, kuid siis kadusid vennad tagant ära. Labürint ise polnud keeruline, kuid tuli olla tähelepanelik, et just õiges labürindist välja tulnud järjekorras KP-d läbida. Aerofoto tegi kraavide ja põõsaste vahel liikumise arusaadavaks. 

Pesa 4 teekond

Pesa 5 - Keila mets

Labürindi järgselt sai Raido füüsilise hajutusega pihta? Parvajust oli järgi jäänud lahingpaar Sergei ja Roland ning üksikvõitleja Kristo. Sergei, kes muidu terve rada oli jutukas, oli vaikseks jäänud ja Rolandi viimase pesa taktika küsimise kohta enam vastuseid ei jaganud. Ma ka ei oleks jaganud.

Viimase pesa ülesanne polnud esialgu keeruline, hea kvaliteediga orienteerumiskaart sellest sajandist, kuid suureks muutujaks ja teadmatuse allikaks olid kaks vihje KP-d, kust sai teada kahe viimase KP asukohad. KP 39 juures selgus ühe KP vihje, asukohaks Spordi 24. Vanad taksojuhid oleks käsi hõõrunud ja öelnud kohe, kuhu minna, kuid nüüd aitas hädast välja Google kaart. Teel KP 40 suunas oli minul Spordi 24 asukoht tuvastatud. KP40 juures üritati kasutada minu vastu taktikat, üks käis KP-s, teine tegutses telefoniga. 

Pesa 5 teekond

KP 41, teine vihje KP, tulime kolmekesi väikese eksimusega ja vihjeks oli Barsbütteli 31. Mina otsustasin kohe telefonis aadressi sisse trükkida, Sergei pani jooksu, Roland kirjutas midagi kaardile. Jäin paar meetrit maha, kuid jõudsin kiiresti järgi. Jäänud oli 4 KP-d, mida sai erinevalt lahendada. Üksi olukorda lahendades oli mul lihtne kiiresti otsuseid vastu võtta. Teel KP 42 suunas tegin taktikalise käigu ja kadusin konkurentide selja tagant hoopis Spordi 24 KP juurde ja siis alles KP 42 juurde. Nii tundus lihtsalt lõppkokkuvõttes lühem maa. KP 43 juures mängisin osaliselt oma saavutatud edu maha, kui ei saanud esimese hooga KP-d kätte.

Viimane KP. Igas KP-s oli selline tähis, kuhu oli märgitud KP number ja täht, mis tuli legendi üles kirjutada. Punkti läbimise fikseeris ka korraldajate poolt antud GPS.

Eksimusest polnud esialgu veel hullu midagi, konkurendidki peavad stressis ülesande lõpuni lahendama. Barsbütteli 31 juurde suundudes konkurente ei paista. Finiši suunas suutsin end haigla juures aedade vahele lõksu joosta, kuna seal toimus haigla remont. Üle staadioni ja finiš. Näärilaks!

Konkurendid tulid 3 minuti pärast, Barsbütteli 31 polnud lihtne aadress. Igaljuhul mul on hea meel, et võit lahenes ülesannet lahendades, mitte lihtsalt füüsilise üleoleku näitamisega. Finišis hea tuju, soe jook, pirukas ja näärivana andis kingituse. Ühtlasi sain seikluse ajaks hoiule antud rändkarika, näärivana kostüümi, tagasi. Igatahes oli meeleolukas ja seikluslik õhtupoolik. Tänud korraldajatele ja olge head o-lapsed edasi!

Näärilaksu GPS 

Teist kohta vastu võtmas ja tervitamas.

Esiotsa tulemused

2025 võistlushooaja kokkuvõte

See oli hooaeg, kus oli nii tõuse kui mõõnu, kuid kõige olulise, vundament uueks hooajaks sai laotud tugev. Sellest aastast alustasin koostööd treeneriga ning hooaja algus möödus uue treeningloogika ja süsteemi kalibreerimise tähe all. Kevadel kasvas koormus kiiresti ning eriti keeruliseks osutus iganädalaste võistlusstardide vaheline taastumine. Regulaarne võistlemine koos intensiivsete nädalasiseste treeningutega viis olukorrani, kus koormus osutus minu jaoks liiga suureks. See väljendus füüsilises väsimuses ja ebastabiilses vormis ning mõjutas tugevalt hooaja esimest poolt.

Hooaeg algas aprillis tiheda võistlusgraafikuga. Iga nädalavahetus möödus stardis ning sellele lisandusid kaks intensiivset treeningut nädala sees. Kevade ainsaks tõeliseks eredaks hetkeks jäi Jüriöö üheksas avavahetuse võit, mis jäi ka viimaseks võiduks sellel võistusel. 

Mais olingi füüsilise olemise suhtes trammi all. Tiomilal tühistati võistkond ühe tiimiliikme eksimuse tõttu. EMV lühirajal tuli tagasihoidlik 6. koht, kuid teates õnnestus end kokku võtta ja võidelda välja hõbemedal. Soome MM-laager jäi pooleli jalavalu tõttu ning sellega kaasnes ka sunnitud jooksupaus. Balti MV tavarada tuli liiga kiiresti peale ja jäi vahele, kuid teates suutsin panustada piisavalt, mis sai tasutud kullaga.

Juuni tõi kaasa pikad reisid ja järjestikused stardid. EMV sprindis tuli napp 4. koht ning sprinditeates 2. koht. Järgnes 18 päeva kestnud turnee: MM katsevõistlused, Jukola ja MK. MM katsevõistlustel õnnestus lühirada tehniliselt hästi, kuid tavarada jäi lati alla. Jukolal jõudsime Parma teise võistkonnaga poodiumile ehk 23. kohale. MK Idres pakkus kogu spektri: eeljooks jäi nõrgaks, tavarada oli tehniliselt pigem positiivne, lühirada ei sujunud ning teates püsisin pool maad pildis, kuid lõpus andsin füüsiliselt järele.

Juuli kujunes hooaja kõige valusamaks hetkeks. MM-il sain startida lühirajal eesmärgiga joosta end eeljooksust finaali. Kahjuks lõin eeljooksu teisel etapil suure varba nii ära, et head sooritust sealt enam ei tulnud ning finaali pääs jäi saavutamata. Hiljem selgus EMO-s, et varbas oli mõra. Ülejäänud nädal möödus sisuliselt EOL-i sponsoreerides.

Sellega sai hooaja esimene pool purki. Hooaja tähtsaim start lõppes traumaga ning teatevõistlused olid need, mis aitasid kogu selle perioodi jooksul pildis püsida.

Hooaja teises pooles lubas varba seisund taas stabiilsemalt võistelda. Augustis lubas varvas taas joosta ning veteranide MM-il sai end soojas kliimas tõsiselt proovile panna. Sprindi lõpetasin 7.kohaga, lühirajal napilt 2.koht ja tavarajal taas 2.koht.

September oli EMV-de kuu. Tavarajal 3.koht, veteranide teates 1.koht, öises konkurendid kinkisid sünnipäeva puhul 3.koha ja pikal rajal oli minu kord võita tiitel. Sellega sai tõsine hooaeg läbi ja sõlm peale tehtud.

Pärast väikest puhkust sai hooaeg veel korra jätku. Boonusena ja juba järgmise hooaja ettevalmistust silmas pidades osalesin oktoobris Soome MV öisel (mõttes Jukola), Rootsis 25mannal tulime võistkondlikult 7. kohale, ning lisaks sai käidud Leedu EM-laagris, kust lisandus ka soliidne WRE lühiraja sooritus.

MM-il saadud varbavigastus andis endast märku veel mitu kuud. Kohati oli valu selline, et jäta või treening pooleli. Novembris lõin sama varba juhuslikult uuesti ära ja pärast seda on olnud vaikus majas. Kokku võttis paranemine aega ligi neli kuud.

Hooaeg algas väga suure koormusega ja kevadel tuli maksta selle eest füüsilise väsimuse ja ebastabiilse vormiga, millele lisandusid ebaõnnestumised ning lõpuks ka trauma hooaja tähtsaimal stardil. Esimene pool hooajast kulgeski suuresti halva asja juures hea näo tegemise ja teatevõistluste toel pildis püsimise rütmis. Teine pool pakkus aga selget pööret paremuse poole: veteranide MM-ilt kaks hõbedat ning sügisesest Eesti meistrivõistlustelt mitu medalit ja üks tiitel. Hooaeg lõppes sisuliselt plussmärgiga ja andis väärtuslikku kindlust ning suuna järgmise aasta ettevalmistuseks.

Sügis on treeningute poole pealt läinud väga hästi!

Ühtlasi tänan kõiki lähedasi, toetajaid ja fänne. #peko

#msparma

#aarain
#inseneribürooreib
#datafox
#greenfox
#kadarbiku

#baseilo
#aakremoos
#mareldprolighting
#lunagroupee
#myfitness
#gopro
#anonymous

EMV sprint ja sprinditeade Haapsalus

Esimesed suvised meistrivõistlused peetud. Tammed olid Haapsalu tehnilisemaks joonistanud.

Minu füüsiline seis oli mõtlemapanevalt raske. Keha oli kuidagi lukus. Spetsialistiga olen üritan seda lahendada, kuid siiani on see õnnestunud ainult lühiajaliselt ja järgmisel hetkel on seis taas kehvapoolne. Kui ma ei oleks see kevad juba tundnud ja kogenud, et kuidas on kiiresti joosta, siis arvaksin, et vorm on lihtsalt see, mis ta on. Piltlikult on käsipidurid peal.

Sprinditeate vaatepunkt. Pilt: Tammed

Kui füüsiliselt on raske ja edasi liikumiseks peab justkui ekstra pingutama, siis fookus kaob soorituselt. Selle juurde veel lisada kastmeks segadust tekitavat korraldust, siis eksimused olid minu puhul laupäeval garanteeritud. Sooritus oli hektiline, kuid ikka pingutad lõpuni. Minuti jagu eksimusi. Lõppkoht ja kaotus oli esialgu kerge šokk, kuid tagantjärgi asjaolusid arvestavalt loogiline.

Tagatipuks sain pärast võistlust kogeda tugevat peavalu 4-5 tundi, mis viis mõtted selleni, et pühapäeval sprinditeadet ma ei soovigi joosta, kuna sellega lõhuksin oma keha veelgi. Pink oli lühike ja võrdväärset jooksjat asemele polnud panna, seega ma ikkagi läksin joonele. Hoidsin teist positsiooni, kiiremate vastu polnud taas jaksu. Plaaster haavale oli tiimi jõudmine tugevale teisele kohale. Hea, et niigi läks. Kas tegin endale liiga? Ei tea. Kas tegi paremaks? Vaevalt. Tuleb spetsialistide abiga edasi pusida ja leida lahendused.

Võistluse koduleht

Inviduaalne sprint

Sprinditeade

Hõbedane tiim

See aasta veel EMV-d:

8.juuni lühirada - Hintsiko - lennata Varstu lennuväljale

9.juuni teade - Hintsiko

31.august öine - omad joped teavad kus toimub

7.september tavarada - Küti - 20 aastat puhanud maastik, tõotab huvitav tulla

8.september veteranide teade - Küti - kui on kellega joosta

21.september pikk rada - Soontaga - ei osale, kuna kahjuks korraldajad/EOL ei vaata rahvusvahelist kalendrit, 5 päeva hiljem on MK tavarada Soomes.

Sprindi finiš. Pilt: Tammed.

10Mila - 9.koht

Parma mehed

Esimene kahest suurest teatevõistlusest on peetud. 10Mila, mis tänavu tänu oma pikkusele võinuks olla ka 8Mila. Varasem kontseptsioon oli pea peale keeratud. Kui varem joosti teatevõistlus ühes jutis, pimedus saabudes alustati ja 10 meest läbisid riburada oma vahetuse kuni kõik said oma vahetusega hakkama. Nüüd oli võistlus poolitatud. Esialgu soojenduseks toimus selline tavaline Viestiliiga pikkune osa, kus oli kolm vahetust ja see kõik toimus valges. Seejärel jäi võistlus pooleli.

Võistluskeskuse ülevaatus

Finišisirge testimine kaks päeva enne võistlust

Suurperele süüa ostmas

Kaks päeva enne võistlusi toimunud ühistreening

Pimedas teatevõistlus jätkus ja mindi kolmanda vahetuse järgsest seisust tagaajamisele. Nii siis juba traditsioonilisel viisil lõpuni välja. Meestel polnud siis pimedas lampide valgel ühisstarti, võistlusel oli mitme tunnine paus ja lisaks olid vahetused palju lühemad kui seda varasemalt on olnud. Miks nii? Naised tahtsid ka pimedas joosta ja said ka ühtlasi ühe vahetuse juurde. Ka naistel poolitati võistlus, esialgu kaks vahetust pimedas ja hommikul valges ülejäänud kuus. Kõik õige, kuid meeste võistlust polnud vaja selleks kohitseda. Vot sinnani on Rootsis feminism ja võrdõiguslikkus jõudnud. Et üht paremaks teha, peab teisel halvemaks tegema. Ei tea millega korraldajad mõtlevad. Päris õigete sõnadega seda kõike seal avalikult ei kommenteeritud, kardetakse ilmselt häbistamist jms.

Kuid võistelda tuleb selles, mis antakse ja kuna 10Mila on Soome klubi jaoks Jukola järel tähtsuselt teine teatevõistlus, siis süüakse seda, mis on menüüs. Minu võistkonnal läks hästi. Esimese kolme vahetusega olime heas olukorras ja saime pikale ööle heas rongis. Öö jätkus stabiilselt ja viimasele vahetusele minnes tundus olukord isegi liiga hea. Läksime viimasesse vahetusse viiendal kohal, neljas koht käeulatuses. Hea mitu võistkonda tagant ka ohustamas. Maailma tipud pusisid omavahel. meie mehel kahjuks polnud kõige parem päev, kuid sellegipoolest lõpetasime tugeval üheksandal kohal. Eelmine aasta olime kohal kolmteist ja kümme meeskonda kutsutakse poodiumile.

Jääme orienteerumise juurde

Minu auks oli joosta ööpimeduses kuuendat vahetust. Kohal kaheksateist läksin metsa, oli konkurente nii ees kui ka taga. Vahetuse pikkus oli lühirajalik, seega toimus intensiivne andmine. Teise punktiga tegin suhteliselt kontrollitud vea ja raiskasin 25 sekundit, õnneks järgmise etapi hea teostuse ja kiirusega silusin olukorra ja ei jäänud olemasolevast pundist maha. Muidugi kaotasin võimaluse veel omakorda eesolevaid jooksjaid püüda. Kuna keegi ei teadnud, kas ja kuna hajutused on, siis pusiti oma peaga, kuid grupp püsis enam-vähem koos.

Alles teel üheksandasse mindi eri valikuid ja tagantjärgi saab öelda, et siis tulidki raja kõige keerulisemad punktid. Olin ise täiesti kaardis kinni ja sain ilusti hakkama. Teel kolmeteistkümnendase mindi taas eri valikuid, kuid pidasin ise taas mõistlikuks võimalikult pikalt teed kasutada. Viimaste punktide poole üritasin oma mikrovalikuga põllul neist mööda saada, kuid edutult. Kuid lõpusirgel mul veel jõudu oli ja läksin nii mitmestki mehest mööda ja andsin vahetuse üle kohal kaksteist.

MS Parma 1.võistkonna tulemused

Teekond

Eelmine aasta oli mul ka lühem vahetus, kuid siis sain täiesti üksi joosta. Jukolal eelmine aasta sain ka enamus rajast üksi pusida, kuid nüüd oli enamus aega keegi kusagil läheduses. Mõnus oli nii mees-mehe vastu pimedas joosta. Samas sai vahepeal täiesti oma peaga orienteeruda. Võib ilmselt ka öelda, et see oli minu parim sooritus, mis ma kunagi 10Milal olen teinud. Oma vahetuse neljas aeg, +1:12 parimale (Linne) ja natuke võtsin liidrilt ka aega tagasi. Kusjuures Linne tüüp sai meie grupist tänu sellele minema, et temal oli selgelt lühem hajutus kümnenda punkti juures. Seega pole paha.

Saab aasta esimese suurteate kordaläinuks lugeda. Klubi parandas oma kohta, samas näitasime, et suudame ka veel rohkem eespool toimetada. Järgmine samm on juba ise teadet dikteerida.

9.koht

Jüriöö Sakus - üldvõit + avavahetuse võitude rekord

Võidukas Peko tiim

Traditsioone on vaja hoida ehk siis kevadine Jüriöö toimus taas ja sellel korral Mercury vedamisel Sakus. Kusjuures edukaks nii Peko kui ka minu enda jaoks. Isiklik ambitsioon ei rikkunud võistkonna üldtulemust, kuna rändkarikas tuli ilusti koju. 

Isiklik ambitsioon oli lõpuks avavahetuse võitude arv viia lõpuks kaheksani, et seda ei peaks enam jagama. Kõik sai alguse 2007, kui kevadel veel 17aastasena tulin esimest korda avavahetusest esimesena välja. Olin varem juba esimest vahetust jooksnud, kuid vigadega pundist maha jäänud. Mäletan, et uurisin ja analüüsisin varasemaid Jüriöö jookse ning sisemine põlemine viiski lõpuks võiduni. Vaatepunktis olin veel umbes positsioonil 5, kusagil 30 sekundit maas. Keegi hõikas pealtvaatajatest, et "näidaku ma neile vanameestele". Näitasin ja võitsin, andsin esimese intervjuu Lembitu Kuusele.

Järgmine aasta Padisel (2008) rikkusid korraldajad avavahetuse võidu. Olin 5 sekundi jagu enne viimast punkti liider, kuid korraldajad polnud punkte üles äratanud. Pidin tagasi minema ja uuesti märke tegema, konkurent sai sellega järgi ja jooksis lõpusirgel mööda.

Noor mees ei andnud alla ja juba järgmisel kahel aastal Kilingi-Nõmmel (2009) ja Tõrvas (2010) tulid taas avavahetuse võidud koju. Keilas (2011) jooksin viimast vahetust, tõstsin võistkonna viiendalt kohalt teiseks. Vastseliinas (2012) jooksin esmakordselt kolmandat vahetust, vahetus teisena üle antud. Elvas taaskord kolmas vahetus, tõstsin neljandalt kohalt liidriks, ühtlasi tuli esimene üldvõit.

Nelijärvel (2014) tulin vanade liistude juurde tagasi ja jooksin taas avavahetust. Ainult metsas orienteerumine sobis ja tuli taas 1.vahetuse võit, juba neli purgis. Alatskivi (2015) oli üks ebareaalsemaid pingutusi, kuna siis olin niimoodi vigastatud, et jooksmine oli vähese treenituse pärast piin, kuid samal nädalal ühe jooksutreeningu pealt keerasin taas avavahetuse mängu enda kasuks.

Loksa (2016) sain ausal teel ise loputatud ja andsin kolmandana esimese vahetuse üle. Tallinn (2017) ja Tartu (2018) sain taas võidulainele, ühtlasi ka üldvõidud. Seitsmenda avavahetuse võiduga tõusin Tiit Taliga esimese vahetuse võitude arvu jagama.

Viljandis (2019) puhkasin Jüriööst  ja Jüriöö minust, olin samal ajal Soomes võistlemas. 2020 ja 2021 Jüriööd kahjuks ei toimund koroona pärast.

Kärdla (2022) jooksin viimast vahetust ja tõin võistkonna ankrumehena võidule. Narvas (2023) olin taas viimast vahetust jooksmas, kuid pidin konkurendi paremust tunnistama ja leppima teise kohaga.

Ja nii jõudiski lühidalt võttes järg Saku (2024) kätte, kus võitsin kaheksanda avavahetuse võidu. Nüüd on rekord minu käes ja jääb nii päris pikaks ajaks. Kes teab, äkki nihutan seda piiri veel kaugemalegi. Saku polnud ainult minu pidu, kogu võistkond jooksis hästi ja lõpuks taas üldvõit. Minu jaoks juba viies üldvõit.

Värskeid emotsioone jagamas ERR-le

Paar sõna Saku Jüriööst:

Ainsaks tõsisemaks konkurendiks pidasin Tammede esindajat Martin Vilismäed. Enne starti juba teadsin, et tema kiirus on linnavahel minust parem. Seega pidin oma taktika vastavalt ka valima. Läksin stardist kohe hooga minema, et esimese metsatukaga väike vahe sisse saada. Edasi linnavahel pidin lihtsalt kannatama ja Martinin elu raskeks võimalikult raskeks tegema. Pidin piiri peal pingutama, kuuenda punkti eel oli Martin natuke vahet vähendanud, kuid suutsin punkti niimoodi ära võtta, et ta ei märganud seda ja sain minema. 

Tagant enam ühtegi tuld ei välkunud, pingutasin omaette edasi. Kusagil enne vaatepunkti hakkasin nägema mini raja tulesid, mis hakkasid mängu segama, kuna ühel hetkel ei saanud ma olla kindel, et olen ma üksi ees või mitte. Vaatepunktis anti mõista, et niisama ei saa midagi, vahe väike ja vaja lõpus ka pingutada. Viimane kaar oli nii tehniliselt kui ka vaimselt paras väljakutse. Pärast kiiret linnajooksu oli tihedas metsas jooksmine jube aeglane ja tekkis tunne, et koguaeg kusagil kinni. KP 16 ja 17 sain väikese kobinaga kätte. KP 18 läks täiesti lappa ja ei saanud kaevikutest aru, millegi järgi paika ka ei loe, kuid kuidagi minutise ukerdamise järel sain minema sealt. Samal ajal näen mingit valgus peale tulemas. KP 20, 21 hästi, 21 muidugi läbi kõige tihedama metsa. KP 22 täielik kosmos, maastik pea peale keeratud, kaardil ka midagi, kuid kokku ei pane, lisa 40 sekundit ajakulu. Sealt juba finišisse intervjuud andma. Martin tuli pärast esimest intervjuud, kolmas koht pärast teist intervjuud.

Teekond

Tulemused - siin seisavad need kauem kui reeglina võistluse kodulehtedel

Mis on siis võidu valem?  Jookse nii kiiresti, et endal on ka paha olla. Pärast kommenteeri mikrofoni, et kui raske see kõik oli. Võistkonnakaaslastele ütle kuidas tegelikult peab tegema. Naudi võistlust ja mine poodiumile.                                                                           

Metsas näeme!

Võistluse koduleht

GPS show

Tulemuste otselink

ERR videouudis

Kõik või mitte midagi

Porvoo Jukola minilaager

Esialgu kodus Jukola vana kaarti vaadates tundus, et ei ole tulemas väga keeruline Jukola ja tekkis juba mõte, et mis ma ikka sinna treeningmaastikele lähen. Õnneks sai nüüd pärast Šveitsi laagrit nädalavahetusel üle lahe reis ette võetud ja tagantjärgi väga rahul, et sai ära käidud. Kodus kaardil tundusid asjad lihtsamad, kui see oli reaalsuses kohapeal.

Keskus oli juba suures osas püsti.

Värav ka valmis või siis antud juhul pildiraam.

Niiöelda minilaager sai tehtud ainult kahe päevasena  ja kokku neli treeningut. Mõlemal päeval kaks, üks neist natuke tempokamalt. Keha polnud veel Šveitsist taastunud või õigemini veel eelmine nädal oli üks osa kolmenädalasest suurema treeningmahuga treeningtsüklist. Nüüd Jukola nädalal sisuliselt magan jalad seinapeal. Midagi ikka teen, kuid numbriliselt ei tule siit suurt midagi.

Porvoo kandi metsades ei mäleta, et oleksin käinud, küll aga 2016 suvel toimus päris keeruline Huippuliiga sprint Porvoo vanalinnas. Nüüd toimub Jukola Porvoo keskusest 10 km kaugusel ja maastik asub nii metsas kui see on võimalik. Selle ilmekaks tõestuseks on tänavu tähistatud lõike rajal kõigest 500 meetri jagu.

Neljalt treeningult sain mitmeid õppetunde, mis aitavad Jukolal paremini hakkama saada. Siin neist mõned:

• Kindel number üks oskus on suund - lihtne on reljeefi jälgides vales suunas minema panna, seda nii tiheda kui ka laugete vormide vahel.
• Maastikul palju kive
• Neist meeldivaimad on avakaljud, mitte väga suured alad, kuid küllaltki selged ja väga hästi joostavad. Kui on valida, kas minna mööda nõlva või tõusta paar joont mäe peale, kus on avakalju, siis avakalju on reeglina kiirem,
• Eri suuruses kivid, millest kõik pole kaardil. Vahet tasub teha suurel kivil ja väiksel kivil. Suur kivi on ikka selline megakivi, mis paistab kaugelt silma. Väike kivi on ka tegelikult päris suur, treeningkaartide legendis hakkavad kivide suurused alates 1,6 meetrist. Ehk siis kõik väiksemad "pudinad" ei ole reeglina üksikute kividena kaardil.

• 

  Viimase treeningu stardis olev väike kivi.

  
  
  
• Leidub nii kivikülvi kui ka tihedat kivikülvi, mida võimalusel tasub vältida, eriti pikki nõlva joostes. 
• Treeningkaardil oli ka hiiglaslikke kive, mis kaardistatakse vastavalt tema kujule.

Kolmanda treeningu punkti number 49 juures olev megakivi.

• Ehk siis kive on igas vormis ja hüppeliigesed väänduvad igas suunas. Mina teibin jalgu niikuinii igal metsas orienteerumisel, kuid nüüd läheb päris mitu kihti juurde.

• Sood kuivad ja reeglina hästi joostavad.
• Helerohelised olid hästi joostavad, tumerohelised olid kuusetihnikud, kus pidi vaeva nägema, et läbi saada. Kui paartuhat sportlast läbi on seal läinud, siis on ka sealt lihtne läbi minna.
• Raiesmikud olid hästi joostavad.
• Punkti tähised olid peidus ja üht korraldajate pilti vaadates on suur tõenäosus, et objektile minnes on enne näha punkti pukid kui tähis.

Puugid olid metsas täiesti olemas või siis vähemalt üks, kes reisis pühapäeval Tallinnasse ja leidis oma lõpu päikeseloojangu ajal.

Vahetus mida Jukolal jooksen on juba teada, kuid suurt saladuseloori veel pealt tõmmata ei saa. Nii palju saan öelda, et sama vahetus ei ole, mis oli Tiomilal.

Võistlust saab jälgida YLE pealt soome keeles või siis IOF LIVE-st, kus on inglise keelne ülekanne.

Venla start laupäeval 14:00 ja Jukola 23:00

Jukola koduleht

Kollasega märgitud treeningkaardid käidud, oranž jääb reedeks ja lilla ala jääb magustoiduks.

Minu tehtud vigadest võib ilmselt aimu saada, et mis kohad on need, mis võivad raskusi valmistada.

Esimene treening. Kõige lähem võistlusmaastikule.

Teine treening.

Kolmas treening

Neljas treening

Juhuks kui vaja konksus olla, siis selja tagant näen niimoodi välja. Pildil tegelikult ei paista välja, kuid tegelikult on selle mustika ja sambla all eri suuruses kivid, mille vahele oma jalg tuleb sobitada.